Kes on lugenud Mark Twaini „Tom Sawyeri seiklusi“, mäletab ilmselt seda kuulsat aia värvimise lugu.
Tom pidi karistuseks tädi Polly aeda värvima, seda laupäeval, kui kõik sõbrad olid mänguhoos. Selle asemel, et teistele poistele tunnistada, kui tüütu töö talle kaela oli sadanud, suutis ta jätta mulje, et aia värvimine on midagi erakordselt põnevat ja privileeg, mida igaüks proovida ei saagi. Lõpptulemusena tahtsid teised poisid nii väga ise pintslit kätte võtta, et olid valmis Tomile selle võimaluse eest oma aardeid loovutama.
Mulle tundub vahel, et olen Old Hapsal Hotel köögis natuke sama trikki kasutanud 🙂
Meie väikeses hotellis toimus sel suvel kokku kuus pulma ja kolm juubelit. Ühe pisikese meeskonnaga hotelli jaoks tähendab see päris mitmeid vastutusrikkaid õhtusööke, seda enamasti 30-le, 40-le või 50-le inimesele.
Külalise jaoks algab pidu hetkel, kui ta uksest sisse astub, meie jaoks aga märksa varem. Kõik saab mitmeid kuid enne alguse peategelastega kohtumisest, seejärel paneme paika maitseelistused, koostame menüü, tellime tooraine. Järgnevad ettevalmistused köögis: hakkimine, küpsetamine, maitsestamine ja maitsmine ja veel kord maitsmine. Sätime paika lauad, teeme lauakatted, paneme valmis peosaali ja püstitame aeda telgi, asetame lilled vaasidesse… peopäeval peab kõik õigel ajal ja õiges järjekorras kokku jooksma.
„See peab olema fun!“
Paljud inimesed, kes on minuga nende pidude ajal köögis ja saalis olnud, töötavad oma igapäevaelus hoopis teistes valdkondades. Neid ühendab aga üks huvitav detail: päris mitmed neist on noorena töötanud restoranis, teeninduses või köögis, aastakümneid hiljem on aga jällegi erutav tunne põll ette panna ja tunnetada, mida põnevat veel õppida oleks.
Meie viimase pulma ajal liitus meiega esmakordselt Mari-Liis Rüütsalu. Ta oli mulle umbes aasta tagasi maininud, et tahaks mõne suurema sündmuse kaasa teha ja päriselt näha, kuidas üks suur pidu sünnib.
Ta tuligi: kaks päeva ettevalmistusi ja pidu, kõik toidud valmistasime kohapeal, algusest lõpuni, meeskonnas lisaks veel Maris Varblane ja Liina Kukk. Laupäevane päev algas kell kaheksa hommikul ning lõppes kell kaks öösel.
Mari-Liis kirjutas kogemusest oma LinkedIn lehel. Tema Oura sõrmus oli näidanud päeva jooksul täiesti tavapäratut stressitaset ja järgmisel päeval oli väsimus üsna korralik, pole ta ju harjunud 18-tunniseid tööpäevi püstijalu tegema.
Mis on aga Mari-Liisi tagasiside? „It was definitely fun!“ Ma saan aru, et Tom Sawyeri meetod töötab endiselt. 🙂
Süüa saab teha hästi vaid rõõmsa meelega
Ilma naljata, olen nende aastate jooksul aru saanud, et väga hästi saab süüa teha ainult suure tahtmise ja rõõmsa meelega. Tehnilisi asju saab õpetada, aga palju raskem on õpetada päriselt kohalolekut ja soovi midagi väga hästi tehata. Seda, et inimene päriselt hoolib, milline toit tema käe alt välja läheb, et ta kuulab, küsib, maitseb ja tahab aru saada, miks me midagi just nii teeme nagu teeme. Mis peamine, et ka pärast kümmet või kahtteist tundi köögis suudetakse koos naerda ja nalja visata.
Ma eelsitan oma meeskonnas iga kell inimest, kes tuleb meie juurde suure uudishimu, hea tuju ja sooviga teha oma tööd väga hästi, olen üsna veendunud, et see tunne jõuab läbi maitse ka külalise taldrikule.
Külaline ei pea teadma, mitu tundi tööd pidustustele eelneb
Järgmine kord, kui istud mõnes pulmas või juubelil maitsvate roogadega kaetud laua taga siis vaata korra seda ning tunneta, võib-olla on laual kümme erinevat rooga. Osad neist on marineeritud juba mitu päeva varem, midagi on küpsetatud täna hommikul, midagi sekund enne lauda jõudmist, et küspsusaste oleks perfektne. Sealsamas köögis on inimesed selleks ajaks olnud jalgadel võib-olla juba kümme tundi.
Aga tegelikult ei pea külaline sellele üldse mõtlema.
Kui meie oleme oma töö hästi teinud, näeb tema ilusat lauda, saab hea toidu ja klaasi veini ning veedab õhtu inimestega, kellega ta on tulnud midagi olulist tähistama.
Ta ei pea nägema seda tööd, mis toimub taustal.
Tema peab lihtsalt tundma, et tal on hea olla.
Võib-olla ongi see üks põhjus, miks mulle pulmad ja juubelid nii väga meeldivad.
Maja on täis inimesi, kes on tulnud kokku rõõmsal põhjusel. On naeru, kallistusi, kõnesid, muusikat, vanu sõpru ja perekondi. Õhus on päriselt tunda õnne ja armastust.
Ja kui õhtu lõpuks on köök koristatud, viimane taldrik ära viidud ning saalist kostab endiselt muusikat, võib väsimus olla suur.
Aga tunne on hea.
Pagan, me tegimegi selle jälle ära
Selle suve pulmade ja juubelite tagasiside meie menüüdele on olnud eranditult nii positiivne, et vahel mõnda külalise kirja lugedes mõtlen, pagan, kui hästi me selle ikka ära tegime! 30-le, 40-le,spahisspsss 50-le inimesele.
Meie väikeses Old Hapsali köögis.
Ja tegelikult ongi see põhjus, miks ma selle loo kirjutasin.
Et öelda aitäh.
Aitäh, Liina, Maris, Mari-Liis ja Kristi. Ja aitäh kõigile teistele, kes te olete aastate jooksul minuga köögis ja saalis neid õhtuid teinud.
Mina võin koostada menüü, teha nimekirjad, tellida tooraine ja öelda, mida järgmisena tegema peab.
Aga ilma õigete inimesteta ei sünni seda tunnet, mida ma tahan, et meie majas oleks.
Tom Sawyeril oli aed.
Minul on köök ja mul on tunne, et mul on oma aia värvimisega päris hästi läinud. 🙂
Tahad ka mõnest meie järgmisest maitserännakust osa saada?
Old Hapsal Hoteli köögis kohtuvad ikka ja jälle põnevad inimesed, erinevad toidukultuurid ja lood maailma eri paigust.
Vaata, kuhu reisime järgmisena →
Daire
Old Hapsal Hotel perenaine ja peakokk