Eelmist osa loe siit.
Olen endiselt reisil Jaapanis, sel korral teadlikult fotokaameraga, mind juhendamas Amazonas reisijuht ja Eesti parim fotograaf Annika Metsla.
Kyoto
Kyoto, kunagine Jaapani pealinn, on täna umbes 1,4 miljoni elanikuga linn, mis oma mõõtmetelt on üllatavalt kompaktne ja hästi hoomatav. See ei mõju hiiglasliku metropolina, vaid pigem kohana, kuhu tahaks veidi kauemaks jääda. Just selle puitarhitektuur, kitsad tänavad ja ilus ajalugu on see, mis meelitab siia igal aastal miljoneid turiste.
Jalutame linnatänavatel ja tabame end pidevalt pilguga otsimas, ehk õnnestub näha Geikot või Maikot. Kyotos nimetatakse geišasid hoopis Geikodeks ning Maikod on nende õpilased, alles oma teekonna alguses. Öeldakse, et kogu Jaapanis on vaid 150 Geikot ja 50 Maikot, see teadmine teeb iga juhusliku kohtumise veelgi erilisemaks.
Geikod ja Maikod
Ühel õhtul õnnestub meil osa saada teetseremooniast, mida viib läbi noor Maiko. Tema liikumine on aeglane ja täpne, iga žest läbimõeldud. Seal ei ole midagi juhuslikku. Isegi vaikus on osa rituaalist. Ühel jalutuskäigul vanalinnas näeme Geikot vaid hetkeks, läbi taksoakna, kui nad õhtul oma tööpäeva järel koju sõidavad. See on hetk, mis kaob sama kiiresti, kui ilmub.
Geikode ja Maikode elu ei ole pelgalt ilu ja siidikihid. Aastaid kestev pühendumine, distsipliin ja traditsioonide kandmine. Nad õpivad tantsu, muusikat, vestluskunsti, etiketti. Nende päevad on struktureeritud, nende liikumine kontrollitud ja isegi naeratusel on oma hetk ja tähendus. Tundub, et see on maailm, kus ilus olema on õpitud ja harjutatud. Võib-olla just seetõttu mõjuvad nad nii lummavalt, nad ei püüa silma jääda, otse vastupidi aga ometi soovib iga Kyotos viibiv külaline neid oma silmaga näha.
Külastame Jaapani kõrgeima taseme teemeistrit
Teemeistreid on kogu Jaapanis kokku vaid 27. Meie külastame Hiroshi Kobayashit, meest, kes on G7 kohtumistel valmistanud gyokuro ja tencha teesegu maailma mõjukaimate riikide juhtidele. Jaapanis ei ole tee lihtsalt soe jook, vaid rituaal, esteetika ja filosoofia ning just seda püüab Kobayashi meile avada.
Meile, kes me Jaapani kommetest ja kultuurist veel üsna vähe teame, tehakse enne teeistandusse sõitmist üks asi väga selgeks, igasugune liigne proaktiivsus ei ole siin kohane. Oluline on olla vaoshoitud ja kuulata. Seista seal, kuhu sind juhatatakse, ning võtta vastu see, mida sulle näidatakse.
Jalutame teepõõsaste vahel ja saame teada, et ühelt põllult saadakse aastas kuni 150 kg matcha teed ning pildistamine teepõõsaste vahel on ilmselgelt keelatud! Näeme tehases, kuidas valmib see imeilus heleroheline pulber, kuidas seda hoolikalt pakendatakse. Saame osa ka maailma tipptasemel teemeistri, kümnenda ehk kõrgeima tasemega meistri, teejoomise rituaalist.
Proovime viit erinevat matchat ja valime lõpuks välja oma lemmiku, mille saame ka kohapealt kaasa osta.
Tagasi hotellis olles saadab Kumagai-san meile tänukirja eilse teeistanduse külastuse eest. Kumagai-san on mees, kes saadab meid teeistanduse külastusel.
„Suur tänu, et külastasite eile Shogyokueni. Jaapanit esindava kõrgeima, ehk 10. taseme teemeistri Kobayashi Hiroshi juhendamisel toimunud matcha degusteerimine ning Shogyokueni teeistanduse ja tehase külastus on kogemused, mida ka jaapanlased ise tavaliselt kogeda ei saa. Usun, et see oli ka Eesti külalistele väga väärtuslik võimalus. Meile on suur au, et saime tutvustada Eesti külalistele ehtsa Uji matcha võlu.“
Jaapani kultuuri õpid tundma mitte lugude vaid olukordade kaudu
Endiselt jääb kummitama Janne mõte: liigne aktiivsus summutab tarkuse hääle. Eestlasele kõlab see peaaegu et arusaamatult, kuidas siis nii, et me ei tegutse, ei aita, ei lahenda? Meil on ju veres see, et kui tekib probleem, siis keegi võtab ohjad, hakkab organiseerima, pakub lahendusi, juhib ka teisi.
Jaapanis on see… ülisuur ämber.
Siin on kõik juba läbi mõeldud. Isegi siis, kui sulle tundub, et nüüd peaks küll midagi ise tegema, on keegi selle sammu sinu eest kaks sammu varem läbi mõelnud. Sinu roll külalisena ei ole sekkuda, vaid olla kohal, seda hästi vaikselt, tähelepanelikult, pea veidi langetatud ja oodates. See saab ühes väikeses ryokan’is majutudes meile eriti selgeks, kusagil metsade ja mägede vahel…
Jaapanipärane probleemi lahendus
Nimelt selgub, et meie pagas on – ütleme nii, et märkimisväärselt suur. Ja shuttle-buss, mis peaks meid järgmisesse sihtkohta viima, ei ole selleks oma kabariitidelt sugugi valmis. Tekib olukord, kus eestlane tahaks automaatselt käised üles käärida: “Teeme nii, jagame ära, võtame takso, organiseerime…”
Aga ei saa, Jaapani moodi probleemi lahendus näeb välja hoopis teistsugune. Arutelu ei toimu kõigi osapooltega korraga, häälekalt ja kätega vehkides. See liigub kihiti. Vaikselt, hierarhiat järgides.
Ja siin läheb asi huvitavaks. Mina ja minu sõbrad, välismaalased, kes jaapani keelt ei räägi, oleme justkui priviligeeritud seisuses. Meile on peaaegu kõik lubatud, sest “nad ju ei tea, nad ei räägi keelt”.
Janne, eestlane, kes räägib jaapani keelt temalt juba oodatakse, et ta mõistab süsteemi. Temal ei ole enam kõik lubatud.
Ja siis on Anna, 32-aastane jaapanlanna, meie kohalik giid ja Janne hea sõber. Tema on kõige keerulisemas olukorras. Ühelt poolt peaks ta kõike teadma, teisalt peab ta austama hierarhiat, vanemaid inimesi, hotelli juhtkonda ja mitte vastu vaidlema. Samal ajal tahab ta meid aidata ja lahendust leida.
Kuidas ta seda teeb? Huvitav on seda kõrvalt jälgida. Ta ütleb ühe lause. Kõrgemal positsioonil asetsev hotelli omanik nimega Maruyama vastab: ei. Anna ei vaidle, ei selgita pikalt, ei vehi kätega (nagu eestlane üsna loomulikult teeks). Ta mõtleb korraks… ja pakub uue lahenduse, ühe lausega, seda teise nurga alt.
Jälle “ei”. Ja nii edasi.
See dialoog kestab seni, kuni vanem härrasmees, meie hotelli omanik, jõuab ise arusaamiseni, mida võiks teha, kuidas teenust muuta, kuidas meie pagas järgmisesse sihtkohta liiguks nii, et see vahepeal 10 tundi mööda Jaapanit ei seikleks.
Lahendus sünnib, üle kivide ja kändude aga ta sünnib. Tulemus ei teki vaidlusest vaid Anna kannatlikust suunamisest. See olukord avab meile Jaapani kultuuri ühe väga olulise kihi: hierarhia on kõige alus.
Hierarhia olulisus
Hierarhia olulisus väljendub isegi keeles, mida pruugitakse. Kodus räägid lihtsas vormis. Siis on neutraalne viisakuskeel, millega suhtled poes või restoranis. Seejärel on kõrgeim tasand, kui räägid kellegagi, kes on sinust vanem või kõrgemal positsioonil. Siis muutub toon, sõnavara, isegi kehahoiak. Jaapanlane sõna otseses mõttes kummardub ja silmnähtavalt austab oma vestluspartnerit. Ühiskondlik positsioon loeb.
Mees on kõrgemal kui naine.
Vanem kõrgemal kui noorem.
Ja grupi harmoonia on alati olulisem kui üksikisiku õigus.
Janne ja Maarja blogist Rise&Zen jääb meelde üks detail, mis seda hästi kirjeldab: ruumi sisenedes istub kõige madalama positsiooniga inimene uksele kõige lähemale, ta ei varju kaugele nurka sest seal on just kõige tähtsama mehe tool.
Kui ülemus satub piinlikku olukorda, ei hakka keegi seda parandama vaid vastupidi, alluv aitab olukorda siluda, vajadusel isegi enda arvelt ise süüdi jäädes.
Eestlasele on see veidi keeruline mõista. Meie oleme harjunud aususega, otsekohesusega ehk et “ütlen välja, kuidas on”. Vot siis tuleb veel üks kultuuriline nüanss, mis paneb korraks mõtlema. Meil öeldakse: “Küsija suu pihta ei lööda, küsi julgelt!” Jaapanis on vastupidi, liiga palju küsimusi esitada on ebaviisakas. See tähendab, et sa ei ole ise piisavalt mõelnud, et sa paned teise inimese olukorda, kus ta peab sinu eest töö ära tegema.
Nii õpidki Jaapanis… vähem küsima, rohkem märkama, rohkem ette mõtlema. Võib-olla ka natuke rohkem usaldama, et kõik on sinu eest juba korraldatud isegi siis, kui sulle tundub, et kohe üldse ei ole midagi tehtud.
Nara
Nara on tuntud oma hirvede poolest, neid peetakse siin pühaks loomaks, sest šintoistlikus usus usutakse, et nad on jumalate sõnumitoojad. Just seetõttu liiguvad nad linnas vabalt ringi ja on inimestega harjunud.
Turistid tulevad siia neid vaatama, toitma spetsiaalsete küpsistega, mida pargis müüakse ja ilmselgelt nendega selfisid tegema. Saan üsna kiirelt saan aru, et see ei ole minu jaoks. On midagi valusat selles, kuidas need loomad on ümbritsetud turistidehordidest, käed sirutumas igast suunast, hirved küpsiseid krõbistamas ja kui seda ei saa siis külalise pükse naksates, telefonid plõksivad pilte.
Ei soovita päise päeva ajal seda külastada aga tean juba ette, et Marit seab sammud hirvede juurde varahommikul ja siis avaneb tema ees hoopis teine pilt. Hirved ei oota küpsiseid, nad ei kummarda turisti ees, nad lihtsalt on ja naudivad, elavad oma elu, Marit rahulikult jalutamas nende keskel.
…Teen pargis mõned klõpsud ja siis loobun. See tunne on tuttav, sama, mis Tais elevantidega ratsutavaid turiste vaadates. Midagi, mis peaks olema ilus, muutub korraga liiga rusuvaks ja raskeks loodusele, loomadele.
Ma tean, et järgmine kord Narat külastades teen mina sama, hommikul vara, ilma küpsiste ja selfideta püüan jalutada hirvedele külla.
Niigata, koht, kuhu turist naljalt ei satu
Pigem satutakse siia kogemata või siis teadlikult, kui on tekkinud soov Jaapanit natuke rohkem päriselt tunnetada. Niigata paikneb Tokyost põhja pool, kuhu sõidame kiirrongiga. Paar tundi ülikiiret liikumist ning olemegi kohal. Linnas, mis esmapilgul tundub pigem suurema külana on veidi jahe, väga rahulik, siin on kirsipuud alles pungas.
Joetsu, pisike küla Jaapanis
Meie liigume aga kohe edasi, külla nimega Joetsu. Siinse majutusasutuse omanik ütleb muuseas, et välismaalasi pole tal varem peatunud. Paari päeva jooksul püütakse meid kurssi viia kõige sellega, mis siin piirkonnas päriselt oluline on. Jalutame metsade vahel ja korjame kevadisi metsataimi, neid samu, mida jaapanlased peale pikka talve koju viivad, tempuras kergelt krõbedaks fritivad või soolvees marineerivad.
Üks maitsvamaid on fukinoto, näeb välja kui kaunis lill mis aga maitseb kergelt mõrkjana, kuid kindlasti väga tervislikuna.
Astume sisse endise külavanema majja. Kohaliku vanapapi sõnul on see maja umbes 200 aastat vana. Maja on vaikne ja rõske, natuke kurb sest see plaanitakse lammutada. Keegi ei taha või ei jaksa seda enam üleval pidada, külas pole inimesi, kes seda teha tahaks. Nii nagu mujal maailmas on ka Jaapani külad inimestest tühjaks jooksnud, kõik on läinud suurlinna paremaid elutingimusi otsima. Papi avab ilmatuma suure kapi uksed ning võtab sellest välja mitu karbitäit vanu jaapani serviise. Jagab need meie vahel laiali. Ilma suurema sissejuhatuseta. Jaapanlastele meeldib anda. Ja see ei ole žest, vaid harjumus. Need väikesed topsid ja kannud… uskumatult peened ja imeilusad.
Järgmise maja juures tõmbab üks tädi peenrast välja rohelise tuti, mis meenutab murulauku. Ulatab selle meile ja soovitab seda söögi kõrvale ampsata. Nii lihtsalt see siin käibki.
Tagasi majutusse jõudes ootab meid ees kihilise chirachi-sushi valmistamine. See oleks nagu sushitort, mille ehitame üles kihiti kasutades erinevaid fermenteeritud köögivilju, munaribasid. Tulemus saab armsalt värviline, natuke pidulik ja ülimaitsev.
Kuidas valmistada sushiriisi nii, et see alati ühtmoodi õnnestuks, loe siit.
Punume korve ja valmistame soba nuudleid
Juba ootab meid järgmine stseen. Istume kohalike tädide juures ja õpime vitstest korvi punuma. Sellise, kuhu mahub täpselt üks puravik. Mitte rohkem. Täiesti piisav suurus Läänemaal seenele minemiseks sest mina pole Läänemaal kunagi üle ühe seene leidnud.
Seejärel leiame end soba-nuudleid tegemas. Tatrajahust tainas, mis tuleb ise valmis meisterdada, seejärel lahti rullida ja siis vana käsitsi juhitava “giljotiiniga” imeõhukesteks ribadeks lõigata. Kohalikud onud teevad seda nii, et tekib tunne justkui oleksid nad sündinud nuga käes. Meie nuudlid meenutavad pigem midagi tagliatelle sarnast. Prouad hotelli köögist serveerivad äsja valminud sobanuudlid meile lõunaks, pakkudes kõrvale pankotaigasn küpsetatud erinevaid köögivilju.
Ööbime traditsioonilises ryokani-hotellis: magame tatami-mattidel ja sööme toitu, mis on nii kohalik, kui olla saab. Selle piirkonna eripära on värsked mereannid ja erakordselt hea riis. Kala ja riisi sööme hommikul, lõunal ja õhtul.
Tagasiteel koju, Japan Airlines lennukis, pakutakse valida kahe õhtusöögi vahel: Jaapan või Euroopa. Mingil hetkel tundub, et ma ei jaksa enam pulki käes hoida ega kala süüa. Valin kana ja kahvli.
See tunne ei kesta kaua. Juba järgmisel päeval räägin õhinal oma sõpradele ja perele sashimist, mida serveeriti jää peal, nii värskelt, ilma igasuguse maitsestuse ja töötluseta. Kuidas ma kalaviilukese kastsin kastmesse, mis valmistatud jaapani sinepist, röstitud seesamiseemnepastast ja riisiäädikast…
Ma ei jõua Jaapanist lahkudagi, kui juba järgmise Jaapani reisi lennupiletid on taskus. Niiväga meeldib siin.
ps. Annika viskas reisi jooksul aegajalt õhku väljakutseid, millest kinni haarata. Üks neist oli näha ja pildile püüda konkreetset värvi läbi kahe nädala. Minu värviks sai samblaroheline.
Teise väljakutsena oli oluline jäädvustada reisi vältel mõni detail, mis sind eriti kõnetab. Mina valisin ‘käed’, hiljem selgus, et Annika on aastaid pildistanud läbi oma reiside erinevate inimeste käsi.
Fotod Dairest: Annika Metsla, ülejäänud fotod: Daire