Juba viis aastat oleme pakkunud oma külalistele ja sõpradele võimalust reisida reisimata läbi erinevate riikide (toidu)kultuuri. Miks?
Sest alati ei ole võimalik reisida. Mõnel ei luba tervis, mõni kardab lennata, mõnel on elus lihtsalt parasjagu selline aeg, et peab kodumaal olema. Ometi ei kao uudishimu maailma, maitsete ja kultuuride vastu kuhugi. Just siin sündis meie mõte viis aastat tagasi: tuua maailm siia, Haapsallu – inimeste, lugude, maitsete ja kogemuste kaudu. Olles ise kirglikud matkajad, on meil alati hea meel kuulata teiste, samasuguste rännumeeste kogemuslugusid. Tekib tunne, justkui ise oleks saanud osa kõigest sellest elamusest, mida jagatakse.
Meie Tai-õhtu on ehe näide sellest, kuidas reis võib toimuda ka ilma lennupileti soetamise või kohvri pakkimiseta. Samal ajal, kui Haapsalus krõbiseb pakane ja kraadiklaas näitab –24 °C, on meie hotellis soe. Verandasaal ja köök täituvad Tai aroomide, maitsete, lugude ja inimestega.
Õhtu keskmes on ilmselgelt Tai kultuur, mille olulisi detaile jagab meiega Toomas Raist: kuidas olla ja kuidas süüa, mida tohib teha ja mida mitte, kuidas ja kui sügavale kummardada ning miks on Tai kuningal ühiskonnas nii sügav ja oluline roll.
Need ei ole kuivad faktid, vaid lood ja tähelepanekud päriselust – sellised, mida kuuleb ainult inimestelt, kes on Tais elanud või sinna ikka ja jälle tagasi pöördunud.
Köök kui kultuuri peegel
Iga kord, kui meie kööki tulevad kokad erinevatest riikidest ja kultuuridest, on see minule, kui Old Hapsal Hotel peakokale, omaette reis. On põnev jälgida, kuidas nad töötavad: milline on nende organiseeritus, puhtus, rütm ja juhtimine köögis. Köök räägib kultuurist sageli rohkem, kui esmapilgul arvata oskame.
New on meie köögis juba kolmandat korda ja tema puhtuse tase annab silmad ette arvatavasti nii mõnelegi haiglale. Ta töötab köögis valgetes sokkides – kas seepärast, et meie majas ei käida välisjalanõudes, või tunneb ta end nii lihtsalt paremini.
Ühel hetkel vaatab New aknast välja, osutab täiskuule ja muutub murelikuks. Oma kogemusest teab ta, et täiskuu ajal on külalised sageli krõbedama arvustusega – rohkem nurinat, rohkem virisemist. Vaatan igaks juhuks kalendrisse: täiskuuni on veel kaks päeva, järelikult pole muret. Tõesti, nurisemise asemel kuulen saalist vaikset jutukõminat ja mõnusat mõminat. Seda head, rahulolevat mõminat…
Maitsed, mis jäävad meelde
Menüüs on nii Tai klassikud kui ka road, mida pakutakse vaid väga pidulikel puhkudel. Maitsed on sügavad ja ehedad. Olen New kõrval õppinud valmistama vähemalt kaks korda Gaeng Ped Ped’i – punast karrit pardilihaga. Iga kord, kui seda ise teen, ei ole ma tulemusega rahul. Alati tundub, et New oma on maitsvam. Ja nii see ilmselt peabki olema. Nagu Toomas ütleb: autentset Tai toitu oskabki lõpuni valmistada vaid tai. Legendaarne Som Tam ehk vürtsikas rohelise papaiasalat võtab nii mõnegi külalise õhku ahmima ja klaasikes piima küsima. Seepeale kostab Toomas, et Tais on see kordades tulisem…
“Minu Tai” ehk kuidas rännata Tais nii, et midagi ei juhtuks? Tasub teha seda ilma Rene Satsita!
Õhtu jooksul on meil rõõm tutvustada ka reisiraamatut „Minu Tai“, mille autor Rene Satsi võtab vaid päev varem vastu Eesti parima reisikirjaniku auhinna. Rene jagab talle omaselt lugusid Tais matkamisest ja seikluste otsimisest – ikka sel viisil, et midagi alati juhtub. Rene jutud on täis ootamatusi, huumorit ja ausaid olukordi, kus teekond on sama oluline kui sihtpunkt. Pole ime, et nii mõnigi on tema seiklusi kommenteerinud muigega: see riik on kordades turvalisem paik reisimiseks, kui sa teed seda ilma Reneta.
Reisimine ilma kodust lahkumata
Saalis on täna nii meie püsikülalised kui ka need, kes on sattunud Reisi reisimata! õhtusöögile esimest korda. Ja nagu ikka – esimest, aga kindlasti mitte viimast korda, lausuvad nad lahkudes. Need õhtud loovad kogukonna. Inimesed, kes tahavad maailma tunnetada isegi siis, kui nad parasjagu ei saa või ei saa üldse reisida.
Just sellepärast me seda teeme.
Et maailm ei jääks kättesaamatuks.
Et kultuur, maitsed ja lood leiaksid tee ka nendeni, kes muidu võib-olla kunagi Taisse ei jõuaks.
Ja kes teab –
võib-olla tuleb Tai Haapsallu taas.
Tai õhtu emotsioonid pani kirja Daire, Old Hapsal Hotel perenaine