Olen taas Jaapanis, juba kolmas kord. Selle reisi eesmärk ei ole niisama matkata või vaid toiduelamusi korjata, nüüd tuleb fotokaamera minuga kaasa. Sel korral vaatan Jaapanit ja selle melu läbi objektiivi.
Minu mentoriks ja juhendajaks sel reisil on Eesti üks parimaid fotograafe, Annika Metsla. Ta on meiega pea igal sammul, näidates ja juhendades oma kaameraga, rahulikult kõrval seistes, kõrvalt jälgides.
Ava. Säriaeg. ISO. Milline objektiiv. Kui kaugelt.
Kõik see ei toimu loenguna klassiruumis, vaid läbi erinevate Jaapani linnade, selle elu keskel. Olles ise hetkes ja kohal.
Fotograafia on minu kirg olnud aastaid, mulle ei meeldi mõtlematud pildid. Olen seda meelt, et oma toodet või teenust peab kenasti presenteerima ja mis oleks veel parem viis selle tegemiseks, kui mitte kvaliteetne ja kaunis foto. Seetõttu otsustan õppida parimatelt ja kõige imelisemas keskkonnas, mida ette kujutada suudan, Jaapanis.
Sellisel viisil, kaks nädalat järjest läbi kaamera silma vaadates, ei ole mina Jaapanit ega tegelikult ühtegi teist riiki varem kogenud. See on ülipõnev. Juba reisi alguses saan aru: see on üks reisimise žanr, mis mulle väga sobib, no näiteks kord aastas. Liikumine toimub aegluubis, ma lihtsalt olen kohal ja õpin märkama, kogema.
Valgus. Muster. Vari. Kompositsioon.
Vahel seisan ühe koha peal nii kaua, et külm hakkab. Aegajalt ärkan kl 5.45, et jõuda hommikuse valguse ajaks õitsvate kirsside alleele, et aru saada, kui äge tuleb foto, kui pildistada vastu hommikupäikest. Milline valgus ja tekstuurid ja näojooned. Tavajuhul ei ole ma nõus kunagi vabatahtlikult nii vara tõusma aga siin, teiste fotograafidega on see kuidagi loogiline algus päevale.