Blogi: Minu Prantsuse köök – meeletu pühendumus. Osa 4.

Tundub, et teise nädala lõpuks on mind köögis omaks võetud. Esialgne kartus Prantsuse keele oskamatuse osas asendub kohalike sooviga purssida igal sammul minuga inglise keelt. Kui suur osa köögis viibijatest esimestel päevadel suud lahti ei tee, siis see sama osa meeskonnast suhtleb täna juba õige vabalt, seda siiski lihtlausetega, aga suhtleb. Mis sest, et enamus teemad peame käte-jalgade abiga üle tõlkima aga igasugune kartus on kadunud, pigem vastupidi, juba tehakse inglise keeles nalja ja ka naerdakse naljade üle. Atmosfäär köögis on endiselt mõnus: No pressure today! tavatseb Maksim, desserdi osakonna pealik, igal päeval enne saali täitumist öelda ning tõstame kiirete liigutustega kaks tosinat taldrikut lauale, mille muudame nüüdseks juba päris vilunud sammudega kaunilt maitsvateks roogadeks. Maksim, kes peamiselt on mõtlik ja konkreetseid käsklusi jagav Napoleoni juhtimisstiiliga pealik, on viimasel ajal kuidagi kahtlaselt rõõmus ja sõbralik. Ta laseb mul kõiki koostisosi kastmeteks-želeedeks ja pallideks-trühvliteks kokku segada ning pühendab mu üha enam ja enam oma salajastesse retseptidesse. Maksim veab välja hiigelsuured ja mahukad Prantsuse desserdi piiblid ning tutvustab erinevaid tehnoloogiaid ja vorme magusroogade valmistamisel. Üks šokolaadi glasuuris dessert jääb mulle silma ja püüan tõlkimise äpiga seda eesti keelseks muukida, kui pealik teatab „Kui soovid, teeme selle homme koos läbi!“. Miks ei soovi, muidugi teeme!
Imestan endiselt restorani meeskonna vastupanuvõimet. Teine nädal 65 töötunniga annab selgelt tunda nii jalgadele, kui seljale ja otse loomulikult unele. Minul antakse võimalus saabuda tööpostile teistest mõnevõrra hiljem ja lahkudagi sealt varem. Uued kolleegid siin restorani köögis on aga noored, 17- kuni 35-aastased, pidevalt tööl st viis päeva nädalas ja 15 tundi päevas. Nii 10 kuud järjest, seejärel kaks kuud puhates. Minu küsimuse peale, mida oma kahe vaba päevaga peale hakkate vastavad nad, et esimese magavad ja teise päeva jooksul vaatavad, kas külastada vanemaid või sõpru. „Aga peod, sõpradega hängimised, suhted?“ ei saa ma aru. Küsin Gaéllilt ühel päeval, kas tal boyfriend on ja ta vastab „It’s complicated…“. Kergitan kulme: „Mida täpsemalt silmas pead?“ ja ta vastab, et kui poiss aru ei saa tema kirest koka ameti vastu, siis polegi õige poiss ja jutul lõpp. Vaatan end ümbritsevaid noori ja mõtlen endamisi, kas tõesti veedavad nad parima aja oma elust siin köögis, analoogsel palgatasemel, kui Eestis. On vast suur soov ja vägev pühendumus!