Viimased postitused
Kuidas ma Michelini tärni otsima läksin
Saadan hotelli külalised päev enne lennukile astumist lehvitades teele. Pakin kohvri, viin koera ämma juurde, hapusaia juuretise annan Heli hoole alla. Heli tahaks nii väga osata hapusaia ka ise valmistada, nüüd on tal võimalus proovida, kas on selleks valmis. Nii nagu väikeste lastega, kes koera soovivad, peavad enne mängukoeraga kuu aega hommikul kell 6 õues pissil käima, peab Heli kuu jooksul minu juuretist toitma. Seda kord nädalas, enne paar tundi toatemperatuuril hoides, seejärel toites ning siis õrnalt külmikusse tagasi asetades. Heli lubab igakord mulle pildi saata tõestamaks, et viimane veel elus on.
Venitan oma punase kohvri Tallinna lennujaamas lindile, kaal näitab 25 kg. Noormees leti taga sosistab mulle salakavala näoga: „Järgmine kord võta vähem asju kaasa, võid trahvi maksta“ ja laseb sellel rahulikult edasi liikuda.
Astun Nanteses, Loode-Prantsusmaal lennukist maha, Atlandi ookeanilt tulev soe tuuleõhk ja päike paitavad talvest väsinud valget näonahka – saab olema põnev kuu, kuu täis seiklusi ja uute oskuste omandamisi toredas kuurortlinnas otse ookeani kaldal, Les Sables d’Olonnes.
Erakordne võimalus on veeta mul see kuu Michelini tärniga pärjatud restoranis J.M. Perochon, mis asub Les Brisants hotelli esimesel korrusel, vaatega Atlandi ookeanile. Esimene kohtumine vägeva peakoka, Jean-Marc Pérochoniga on kõike muud, kui staarile omane. Jean-Marc on välimuselt väike mees (lühem, kui mina) aga ilmselgelt väga haritud, uskumatult suure kogemuste pagasiga erinevatest maailma riikidest, palub end eesnimepidi kutsuda ning vestlus temaga on täis nalja ja naeru. Jean-Marc teeb nii enda, kui teiste üle nalja, seda aga peenelt, kedagi solvamata. Peakokk räägib puhtalt inglise keelt, kuna on töötanud USA-s nii LA-s kui Californias. Õppinud parimatelt, nagu ta ise ütleb. Nähes mind kirjalikke märkmeid tegemas märgib koheselt ära, et ka tema alustas USAs õppides samamoodi, olles ninapidi igas kastmekausis ning taldrikus, et aru saada, kuidas komponendid ja maitsed kokku võlutakse. Minu küsimuse peale pildistamise ja märkmete tegemise võimaluse kohta on tal vaid hea meel, et seda teen. Kuidas muidu ma siin midagi õpiksin ja õpitut kodus edasi annaksin? Ta räägib loo oma noortest köögitöölistest, kelle saatis sõbra restorani Pariisis, millel kolm Michelini tärni. Noorkokad pidanuks seal paar nädalat praktiseerima. Esimesel õhtul saab Jean-Marc kõne teatega, et nemad enam selles restoranis nõusid ei pese, nad on ikkagi kokad! Mr Perochon ei saa aru, mil viisil noored mõtlevad, „Ei suuda kaks pluss kaks kokku panna? Sa ju õpid kõrvalt vaadates, hoiad silmi igal sammul lahti, saad mõne päeva või nädala pärast nõudepesust ehk laua taha, aga kogu selle aja õpid“ mõtiskleb ta. „Tuled koju, pakud oma õpitut edasi ja teenid sellega raha, mida ilma sellise kogemuseta ju ei teeniks.“ Jean-Marc räägib nii, nagu ka mina mõtlen, olen ju ise tema juures valmis alustama nõudepesust ja seda just seetõttu, et kogemused ja oskused, mis siit saan, edasi viia Eestisse, Haapsallu, väiksesse perehotelli, kus külalised saavad osa maitsetest, aroomidest, lugudest…
