Viimased postitused
Kummituste sotsiaalne elu – Halloween vs hingedeaeg
Miks me vajame rituaale, isegi kui me enam ei usu vaimudesse? Kogemused Ameerika suurlinnast Chicagost Eesti väikelinna Haapsaluni.
Oktoobri lõpus muutuvad mõlemad linnad, nii Chicago kui Haapsalu kummaliselt sarnaseks. Chicago äärelinnades süttivad enda valmistatud kõrvitsalaternad, verandad täituvad oranži valgusega ja õhus on tunda suhkrusegust lõhna. Lapsed jooksevad maskides tänavatel, koputavad võõrastele ustele ja saavad vastu midagi lihtsat ja inimlikku – väikese kommi. Sama aeg on Haapsalus rahulikum ja aeglasem. Surnuaial põlevad küünlad, köögis aurab soe supp ja kirikutornist kõlab kellahelin, mis meenutab – on hingedeaeg.
Nende kahe maailma vahel on ookean, kuid rituaal on sama. Ühes kohas nimetatakse seda Halloweeniks, teises hingedeajaks. Mõlema rituaali mõtteks on soov tulla hetkeks kokku, anda pimedusele nimi ja valgus. Mõlemad pühitsevad mälestust.
Keldi Samhain’i pidustustest sündinud Halloween kandis algselt sügavat mõtet – hetk, mil maailmade vaheline loor muutus õhukeseks ja elavad võisid korraks suhelda nendega, kes on lahkunud. Iirlased tõid selle tava kaasa Ameerikasse, kus see muutus lärmakaks ja elavaks kogukonnapeoks. Euroopas jäi sama aeg vaiksemaks. Siin ei helise uksekellad, vaid küünlad helendavad aknalaudadel; siin ei koputata võõrastele ustele vaid räägitakse vaikselt nendega, kes on juba läinud. Ja ometi on mõlemad rituaalid ühe ja sama vajaduse väljendus – me kardame kadumist ja tahame olla koos.
Kõrvits, see sügise oranž süda, on Ameerikas Halloweeni sümbol.
Legend räägib iirlasest nimega Jack, kes jäi pärast surma maa ja taeva vahele rändama – latern käes, mis pidi talle teed valgustama. Kui iirlased Ameerikasse jõudsid, nikerdasid nad naeri asemel kõrvitsat – pehmemat, soojemat, päikeselisemat vilja. Eestis ei ole meil traditsiooniks lõigata kõrvitsale nägu vaid me teeme sellest suppi. Võib-olla ongi see üks ja sama rituaal – valgus pimeduse sees, kõrvitsasupist saadud soojus mälestuses.
Kui Halloweeni traditsioonides on keskmes maskid, kostüümid ja lõbus elu siis meie hingedepäevas seevastu vaikus ja kuulamine. Üks on karneval ja hetked hirmutubades, teine on vaikus ja mõtisklused. Samas mõlemad, kui neid tähelepanelikult jälgida, on tegelikult kogukonna rituaalid – viis kinnitada, et me kuulume üksteisele, need kes meie seast kadunud on tähtsad, seda kõike kas läbi naeru või vaikuse.
Ka Haapsalu on omaette kogukond. Siin teavad inimesed üksteise hääli ja tegemisi, siin räägitakse teineteisega tänaval. Chicago ja selle ümbrus on hiigellinn (ca 9 mlj elanikku) aga Halloweeni öö muudab selle korraks külaks: uksed avanevad, võõrad tervitavad, tänavad täituvad naeruga. Nii Haapsalus kui Chicagos toimub sama ime – ühiskond leiab end hetkeks taas üles. Rituaal hoiab meid koos, isegi kui me seda enam ei nimeta traditsiooniks või pühaks.
Võib-olla polegi kummitused muud kui mälestused, mis keelduvad kadumast. Ja võib-olla pole Halloween üldse hirmu pidu, vaid inimlik viis öelda: “Me oleme siin ja me mäletame.”
Tagasi oma Ameerika reisilt Haapsalus olles, süütame aknal küünla. Kõik mis oli ja kõik mis on, elab korraks ühes hetkes, mälestused toredast reisist, kultuurist, traditsioonidest.
Tule sügist kuulama. Old Hapsal Hotelis on hubane ja vaikne, valmistame üheskoos õhtusöögi, mis meenutab, et ka vaikuses on elu.
